Mis on Sinu elus praegusel ajahetkel kõige olulisem?

Lapsed on ikka kõige tähtsamad. See on iga minuvanuse mehe bioloogiline tukse. Aga muidugi vastutus on suur – ise peab ikka oma rolli neist igaühe kasvatamisel ja arendamisel ära täitma, aga muidugi huvitav on ka vaadata, et kuhu iga selline „tükikene“ sinust omadega ükskord välja jõuab …

Lemmikraamatud läbi aegade ja miks?

Gailiti „Ekke Moor“. Lugesin seda alles ülikoolipäevil ja mingi eriline seikluslik igatsus puges hinge. Ja arusaamine, kui kirgastav võib olla lihtsalt mööda Eestit seiklemine.

Mil määral on Sind elus suunanud eeskujud. Kelle seaksid eeskujuks täna?

Eeskujudega on mul kehvasti. Pole tahtnud kedagi matkida, kuid imetlusväärsetest inimestest puudu ei tule. Iga aastaga üha rohkem olen hakanud hindama oma vanemaid, sedavõrd, kuidas olen nende, eriti isa saatust mõistma hakanud.

Kui rääkida väärtustest, siis palun nimeta enda jaoks 3 olulisimat.

Ligimesearmastus, isamaalisus, ausus.

Kõige õnnelikumad päevad Sinu elus...

Neid on olnud palju! Kunagi esimese klassi talvel jõudsin õhtul koolist koju ja teatasin vanematele, et täna on minu elu kõige õnnelikum päev – tegin kamba.

Millise soovituse annad tänastele noortele?

Tundke elu vastu huvi!

Mille eest sa koolis kõige sagedamini päevikusse märkuseid said?

Kahjuks ei saa seda enam järele vaadata – päevikud on kolimistega kusagile jäänud. Aga võib olla, et tunnis „kaasa rääkimise“ eest

Millega seoses Sind tollasest Tartu Riiklikust Ülikoolist ähvardati eksmatrikuleerida?

Eriti ägedaks läks elu viimasel kursusel – 1986/1987 -, kui seda ähvardati teha kolmel korral: kui „häirisime“ sõprade Indrek Tarandi ja Toomas Anepaioga nõukogude „valimiste läbiviimist; kui aitasin korraldada Tartu Ülikooli aulas toimunud fosforiidi kaevandamise vastast koosoleku ja kui heiskasin loosungi „Fosforiidist saia ei saa!“ Tartu raekoja teise korruse akendest.