Eesti Asja ajades

Panin just Eesti kroone albumisse, et neid tulevastele põlvedele säilitada ja mõtlesin, et igaks asjaks on oma aeg. Kas tulevikus peavad meie lapselapsed Eesti riigi oma raha olemasolu mingiks kaugeks seigaks ajaloost või loevad tema olemasolu kohta ajalooõpikust samasuguse nukra uhkusega nagu möödunud põlvede kangelastegudegi kohta Muistses Vabadusvõitluses või Vabadussõjas.

Aeg läheb ja ühe rahva olemasolu argumendid uuenevad, keskkond tema ümber muutub. Kas ta ka ise muutub? Kaasajal valitseb tihti vastuolu sõnade ja tegude vahel. Mitte et keegi tahaks petta, vaid lihtsalt pettekujutelmade esitamise tõttu tõe pähe. Tulevase tõe pähe, mida praegu veel mõõta ei saa.

Kuid väikse rahva jaoks võib enesepett tähendada, et õigel ajal jäetakse vajalikud sammud soovide elluviimiseks astumata. Mis käest lastud, seda enam tagasi ei saa. Et mitte jääda oma rahva ees valelikuks, peab igaüks meist kaaluma tuleviku võtmes iga väiksemat tulevikku astutavat sammu. Nii immigratsiooni puhul, moodsate „peremudelite“ propageerimisel, alkoholi-, tööturu-, haridus- ja kaitsepoliitikas ning igal muulgi juhul.

Nii kerge on muuta rahvas loiuks ja hetke rahulolus kaotada kaitsevõime. Kerge on öelda, et ega eesti keel inglise keelega konkureerida jõua – las läheb meie haridussüsteem aste astme järel teisele keelele üle. Meie eesmärk peaks olema eesti keele kandepinna laiendamine – et järgmisel aastakümnel oleks maailmas vähemalt 1,5 miljonit eesti keele kõnelejat. See toidab ka meie kultuuri, kui lisaks meile õpetame eesti keelt ka teistele. Peamine on aga muidugi kindlustada sündivuse kasv siinsamas Eestis.

Oma inimeste ühesuunaline väljavool ON probleem, sest toob kaasa võõraste sissevoolu. Kui tööjõudu napib, on kergem mujalt sisse lasta, kui omadele heal tasemel palka maksta. Aga kõigi selliste minnalaskmiste tulemusena nõrgeneb rahvas ja muutub kellekski teiseks – tundmatuseni. Samm-sammult ei olegi see ehk nõnda valus, kuid kui see meile praegu perspektiivina vastuvõetamatu tundub, siis ärgem astugem hukatuslikke samme, vaid tehkem kõik selleks, et säiliks emakeelne haritlaskond kui ka üldiselt erinevate valdkondade töötajaskond nii, et ei peaks meile veel võõraid kultuurilisi ja sotsiaalseid probleeme uksest ja aknast sisse laskma.

Tehkem nii, et looduskeskkond säiliks võimalikult puhtana, et ka omaette olema harjunud eestlased ennast siin tulevikuski kodus tunneksid. Tehkem nii, et vananev rahvastik ei vähendaks lastega perede rolli Eestis. Ainult lastega perede vali kaasarääkimine hoiab ühiskonna lastesõbralikuna ja üksnes siit jätkab üks rahvas üha uute ja uute põlvkondadega. Pidagem oma eesmärke jälgides tähtsaks iga üksiku otsuse sobivust nendega, siis on rahvana jätkamise visioonil lootust ellu minna. Muidu mitte!

Väiksel rahval pole lihtsaid ühemõttelisi lahendusi. Väike rahvas on juba suurte rahvaste kõrval alleski jäädes omamoodi suur! Selleks saamiseks peab ta oskama noateral käia, ilma kummalegi poole tundmatusse langemata. Avatust, aga ka suletust on vaja. Võõrkeeli, aga ka oma keelt on tarvis. Üksikisiku õigusi, aga ka ühiskondlikku hüve tuleb jälgida. Priisata ei tohi, ega ka koonerdada pole tark jne….



Parimate tervitustega,


Tõnis